Egiptuse köömen (karawya) - terved seemned tõmmiseks

Köömen on igas vürtsipoes kõige sagedamini segi aetud seeme, ja mõlemad asjad, millega teda segi aetakse, on sellel saidil juba müügil. Ta ei ole vürtsköömen, ehkki seemned näevad piisavalt sarnased välja, et poed neid segi ajavad ja mitu Euroopa keelt annavad neile peaaegu sama nime. Ta ei ole ka mustköömen, kuigi mustkööment müüakse pool maailma jagu nime all must köömen. Need kolm ei maitse üldse teineteise moodi.

Mis see on: Carum carvi, sarikaliste sugukonna kaheaastane taim. Seeme on tegelikult kuivatatud vili, mis laguneb kaheks kõveraks pooleks - iga pool peenike, soonjas, tumepruun ja selgelt poolkuukujuline. Vürtsköömne seeme on sirgem, nürim ja kahvatum. Maitset juhib karvoon, sama ühend, mis valitseb tillis, ja tema taga on limoneen. Vürtskööment juhib selle asemel kuminaldehüüd, ja see üks vahetus ongi kogu vahe: köömen on magusam, puhtam ja aniisisem, vürtsköömen mullane, tuline ja vaiguline.

Kõige rohkem kahju teevad nimed. Eesti keel eristab neid ühe liitega - köömen ja vürtsköömen - ja kaks silpi on lugemisel kerge üle vaadata; selles kotis on köömen. Saksa keel nimetab kööment Kuemmeliks ja vürtskööment Kreuzkuemmeliks, sõna-sõnalt ristköömneks, nii et saksa retsept, mis palub Kuemmelit, tahab just seda kotti. Rootsi keeles on kummin ja spiskummin samas järjekorras, hollandi keeles karwij ja komijn, tšehhi keeles kmin ja rimsky kmin. Araabia keel hoiab nad korralikult lahus: karawya ja kammun. Kui oled kokanud tõlgitud retsepti järgi ja tulemus maitses imelikult, on see väga sageli põhjus.

Teine segadus on mustköömen, mida müüakse nimede must köömen ja must vürtsköömen all ja mis ei ole kumbki neist. Nigella sativa ei kuulu isegi samasse sugukonda - tema koht on tulikaliste hulgas - ja ta maitseb sibulaselt ja pipraselt, mitte magusalt. See on suurepärane seeme ja me müüme teda, aga miski, mis palub kööment, ei lepi tema asendusega.

Egiptuses juuakse kööment rohkem, kui temaga kokatakse. Karawya on talvejook, mida tänavamüüjad müüvad kuumalt sahlabi kõrval ja mida külmadel kuudel kodus tehakse: vahel lihtsalt magustatud tõmmis, vahel veidi tärklisega paksendatud ning hakitud pähklite ja kookosega kaetud, mis muudab teetassi millekski pudingi lähedaseks. See on üks neist jookidest, mida egiptlased teevad iseendale, mitte külalisele.

Praguna seeme enne tõmbamist. Aroomiõli istub vilja seina sees, nii et terve seeme kuumas vees annab õhukese kahvatu tassi, sellal kui maitse jääb tassi põhja. Vajuta teelusikatäit lusika seljaga või anna talle uhmris paar pööret - pragunenud, mitte pulbriks - siis vesi vahetult alla keemispunkti, viis kuni seitse minutit, kaanega. Köömen on jõulisem kui aniis, nii et alusta kergelt.

Köögis kuulub ta leiva ja kapsa juurde. Ta on see seeme, mis läheb Põhja-Euroopa rukkileibadesse, hapukapsasse, hautatud punasesse kapsasse, kapsasalatisse ja Kesk-Euroopa kartulitoitudesse, kus ta maitsestab ka guljašši ja mitut juustu, nende hulgas Leydeni ja Havarti. Egiptusele lähemal on ta Tuneesia harissa ja tabili selgroog. Terve seeme aeglasse hautisse, pragunenud seeme tainasse.

Köömen on tihe seeme, mitte mahukas leht, nii et kilo on kompaktne tellis, mitte kohvrit täitev padi - seepärast pakume siin kogu redelit kuni 1 kg-ni ja müntide puhul mitte. Egiptuses on karawyal pikk traditsioonilise kasutuse ajalugu igapäevase talvejoogina, mida juuakse pärast sööki. See on siin esitatud selle kombe kirjeldusena, mitte terviseväitena; see ei ole meditsiiniline nõuanne.