Egiptuse sidrunhein - lõigatud kuivatatud lehed

See on leht, mitte vars. Sidrunhein, mida supermarketis Tai köögi jaoks müüakse, on taime kahvatu puitunud alus, viilutatud või muljutud karri sisse. Egiptuses läheb klaasi hoopis lehelaba - pikk hallikasroheline leht selle kohal, lõigatud ja kuivatatud. Sama taim, Cymbopogon citratus, aga eri osa, ja need kaks ei ole omavahel vahetatavad. Vars on poti jaoks. Leht on teekannu jaoks.

Ta lõhnab ja maitseb sidruni järele, ilma et sidrunit sees oleks. Tööd teeb ühend citral, mis valitseb ka sidrunikoore õlis, ja just tema on põhjus, miks kuivast rohust saab midagi, mis loeb end tsitruseliseks. Mida temas ei ole, on hape. Ei mingit hapukust, ei hammustust, ei midagi, mis piima kalgendaks või paneks suhkru järele haarama nii, nagu seda teeb sidrunilaks. Tulemus on hele, puhas ja vaevu magus, all roheline heinane noot, mida sidrunil endal kunagi ei ole.

Meie oma on kasvatatud Egiptuses. Sidrunhein võtab selle kliima hästi vastu - ta tahab kuumust, päikest ja vett, ja Niiluse org ning delta annavad kõik kolm - ning teda niidetakse läbi soojade kuude, seejärel kuivatatakse ja lõigatakse tõmbamiseks sobiva pikkuseni. Siit ostmine tähendab ostmist niitmiskoha lähedalt, ja aromaatse lehe puhul loeb see rohkem kui seemne või koore puhul.

Müüme teda lõigatuna, mitte pulbrina ega kotikestes. Lõigatud leht annab veele midagi, mille kallal töötada: pinda piisavalt, et õli mõne minutiga vabaneks, ilma tolmuta, mis teeb tassi häguseks ja lamedaks. Ja ta laseb sul näha, mille ostsid. Hea kuivatatud sidrunhein on hallikasroheline ja kergelt hõbedane, mitte pruun, ja kui koti õhust tühjaks pigistad, peab ta läbi pakendi ikka teravalt sidruni järele lõhnama.

Tõmbamine: supilusikatäis tassi kohta, vesi vahetult alla keemispunkti, viis kuni seitse minutit, kaanega. Kaas loeb siin rohkem kui enamiku tõmmiste puhul, sest aroom, mida sa tahad, on lenduv ja lahkub koos auruga. Ta on ka andestavam kui münt või kummel - ta kannatab kümmet minutit mõrkjaks minemata, nii et lauale jäetud kann jääb joodavaks.

Segus töötab ta paremini kui üksinda, ja Egiptuse teekombed teavad seda juba. Näputäis teda karkade sees pehmendab hibiski hapukust. Kuivatatud mündiga teeb ta midagi keerulisemat kui kumbki eraldi. Paari viilu värske ingveri ja lusikatäie meega saab temast talvine standardklaas väga paljudes köökides. Jääga ja apelsinikoore ribaga lööb ta enamikku sellest, mida jääteena müüakse.

Kokad kasutavad teda ka, aga enamasti mitte. Kuivatatud leht parfüümib kana või kala keeduvedeliku või riisipoti, kui seod ta riidesse ja tõmbad pärast välja - lehelaba on söömiseks palju liiga kiuline. Umbes sinna see piir jääbki. See on teeleht, mis juhtub puljongis töötama, mitte köögiürt.

Egiptuses juuakse klaas teda tavaliselt õhtul, pärast sööki, ja tal on pikk traditsioonilise kasutuse ajalugu igapäevase tõmmisena. See on siin esitatud selle kombe kirjeldusena, mitte terviseväitena; see ei ole meditsiiniline nõuanne.